Tuesday, August 15, 2017

Tere hommikust!

4 Comments »

Ma ei ole sada aastat saanud lubada endale hetkemeeleolu postitust, sest et elu. Aga nüüd mul on võimalus, sest kaks meest uinutasid ennast magama, üks laps pole veel ärganudki ja teine laps vaatab saadet, kus bändid maigutavad laulu järgi suud ja saalitäis rahvast plaksutab eufoorias käsi. 

Igoril ja mul on täna teine pulmaastapäev, mis kujunes selliseks nagu enamik meie päevi - tegelemine tähelepanunäljas tite ümber. Peale viimase osa GoT' vaatamist (eile hilisõhtul) pugesime voodisse, mille peale poja tegi ouuuuu, võtke kaissu. Igor üritas teda kiigutada, aga see oli nagu sireenides tuletõrjeauto loksutamine ja E. sai voli minu hõlma alla pugeda. KUS ta oli selle ajani, mil tema arvates oli aeg ärgata ja terve mu keha oli nagu keskaegselt piinatoolilt tõustes. Meil on Igoriga kahepeale üsna tugev vaim, aga on hetki, mil loeme sekundeid kuna saaks poisi ämmale viia*.

* Igori ema on fantastiline ja see oleks ime, kui ta poleks, sest et - IGOR!

Kas keegi tahaks lähemalt rääkida, kuidas saada vanem pesumasin puhtaks? Küürisin taskut, panin vahendiga likku, lasin masinal vahendiga pesta. No ei lähe lõhn ära! Kuuma ilmaga võib pesumasin kiiresti käest minna ja, kui Eestis ostaksin pudeli äädikat, siis siin ma ei oska rohkem midagi teha. Kui siis vana kräu ühel heal päeval puhkusele saata koos ülejäänud sajandivanuse köögimööbli- ja tehnikaga.

Esimesel õhtul, kui Lasse meid vastu võttis, oleks ta mind peaaegu surnuks armastanud. Igor kommenteeris hiljem, et koer jooksis tema juurde, keeras poolel teel otsa ümber ja jooksis tagasi minu käte vahele. Hiljem saime kingituseks tema pool näritud hambaharjad ja loomulikult minu oma oli täiesti ribadeks! Lasseee💛 Me ei taha enam kunagi temast kaua eemal olla ja sellepärast otsime suurema pagasiga autot**, et isegi ei tekiks võimalust koer koju jätta.

** peale autoõnnetust muutusid meie autoeelistused kõvasti ja tahame osta kindlamat ja turvalisemat suksut.

Krabasin vahepeal Igorile tehtud kohvi.

Õhtu enne Eestist lahkumist käis mu õe juures Birgit ja nagu ikka tuli ta kotitäie kraamiga (peale avariid oli ta üks neist inimestest, kes tõttas mu juurde!💛). Esimesel korral sõime pontšikuid ja libistasime veini, seekord võttis Birx kaasa juuksevärve ning uue soengu*** sain nii mina kui ka tüdrukud. 

*** ma ei tea miks, aga Eestisse jõudes vaatas mulle peeglist vastu kakajunn ja tundsin ennast koledalt. Plaan oli pakivärviga pruuniks lasta (et oma kujutletud pildile rohkem sarnaneda😂), mille peale Birx tegi eiiiiiii..

Ma olen kasvatanud täpselt kaks aastat välja saja kihiga juuksevärvi ja vaks on veel jäänud. Värvivaba naturaalne kartulikoor on sloveenia päikesepaistega pleekinud heledamaks ja Birgit tegi mu tumedamatele otstele ombre. Pisut kollane, aga kui mul loodetavasti järgmine kord on poes meeles hõbešampoon osta, siis läheb veelgi ilusamaks.

Tüdrukutel värvisime juukseotsad, mis tähendab, et Neti sai türkiissinise ja Annekas lilla. Ma ei pea vist üldse mainimagi, kui rahul tüdrukud on ja arvatavasti nakatasin neid pisikuga veel ja veel ja veel värvida. Samas ma olen igati poolt, mis puudutab värvimist, mille üle MUL on kontroll. Unistaja. 😁

Aga okei. Mul tuli taas uni peale ja üritan poiste vahele tukkuma pugeda. Seniks vaadake neid imeilusaid collie tasse, mis meid kodus ootasid!😍😍😍






Monday, August 14, 2017

Koliks Eestisse? Vol 1

4 Comments »

Hetkest, mil jõudsin Eestimaale on mind vaevanud küsimused seoses eksisteerimisega kodumaal. Ütleme nii, et mõtteid on seinast seina ja, mida rohkem arutlen peas nende üle, seda rohkem segadusse langen. Üks on selge - kui oleme perega viiekesi koos, võiksime suurepäraselt toimida ka Eestis.

Olen tasapisi mõtetes kirja pannud negatiivse ja positiivse ja üleüldse kõik, mis seostus sellega, kui koliksime. 

Täna hommikul, kui viisime Igoriga koera jalutama, ütlesin talle kindlalt, et jään igatsema seda melu, mis toimus meie ümber reisi ajal. Kas just melu, aga igapäevaselt oli meil minna erinevatesse kohtadesse ja sotsialiseeruda meeletus koguses. Isegi lühike reis Peipsi äärde, kus jõudsime vaevalt sõrme vette kasta, kui pidime juba tagasi minema, andis tohutu koguse mõnusat laengut. Ma ei oleks arvanud, et saan seda öelda, kuid mul on Sloveenias palju igavam* kui Eestis.

* ja õigupoolest ma armastan üksinda olla ja rahulikku keskkonnda!




Sloveenia suurimaks miinuseks mu jaoks on lähedaste puudumine. Mul on üksikud sõbrad, kellega oleme lähedased, aga mitte nii lähedased nagu eesti sõbrad ja pere. Samas, ma ei süüdistada keda peale enda, sest olen mugav olnud ja hoidnud isegi naabritega teatud distantsi. Mina ja Igor oleme palju koos ja kujunenud pigem omaette hoidvateks (tasapisi unistame aiast, kuigi meie külas pole kellelgi aedu). Eks nigel kohaliku keele oskus pole samamoodi abiks olnud. 

Mis puudutab Eestis toitumist, siis kerge südamega ütlen, et võtsin kogu reisi ajal juurde viisakad kolm kilo. Esimesel päeval sõin suure rõõmuga piimatooteid. Natuke liiga palju ja mu kõht oli pidevalt käest ära. Valutas, gaasidest pungil nagu õhupall ja kõik, mis väljus oli veidi ebamugav. Ma olen Sloveenias piimatoodete söömisega peaaegu ühele poole saanud, aga eesti kohukesed, kreemid on meeletult head ja ma ei hoidnud end tagasi. Tõmbasin küll mingi hetk piiri peale palju neid sisse ajan ja oli kergem**.

** kodus pakkisin vegan piima lahti, jupiduu💛





Toitumisest edasi rääkides, siis pakun, et oleme poja päristoidu söömisesse kaasates harjunud ise ka vähemsoolase toiduga. Eestis oli kodustehtud toit imehea, aga väljas süües pidin teinekrod klaasi veega suutäie alla loputama. Mitte ülemaitsestatud, aga just ülesoolatud. Me tarbisime varem kõvasti rohkem soola, aga täiesti võimalik on selle kasutamist vähendada ja võin öelda, et maitseelundid hakkavad kordades paremini tööle ja on tundlikumad. 

Hüpates tagasi täna hommikusse, siis tunnistan, et kuigi Sloveenias on mäed ja jalustrabav vaade, siis miski ei saa üle eesti looduse. Igoriga mõlemad ahhetasime, kui olime metsas, mida kattis samblavaip ja kõrged männid ja vaevalt ringi sammudes korjasime kukeseeni (kui palju!). Lisaks kükitasid põõsaste all mustikad ja noppisime marju otse poja musisse. Iiiiimeeeeeliiineeee! Sellist loodust ei leia siit ja võin öelda ka Igori eest, et meie akud olid sajani täis laetud ja hing puhkas paremini kui mõnes uhkes spa hotellis. Me oleme nõus nüüd ja kohe pakkima hakata, kui saaks hetkeks tagasi loodusesse!💛

Ma tõmban nüüd postituse kinni, kuigi võiksin jätkata - nagu öeldud, mõtted ei taha otse saada. Mis tähendab, et mõne aja pärast tuleb ka teine osa, kus mõtisklen Eestist ja Sloveeniast. 








Wednesday, August 09, 2017

Kui ma ükskord leidsin end paradiisist

No Comments »

Aasta alguses tegime tüdrukute toas täieliku ülevaatuse ajaga kogutud mänguasjadest ja esimene mulje oli selline, mis ütles, et oleme pikka aega kannatanud rämpsukogumise all. Me ei visanud küll midagi ära, aga kui oleks, siis mitme maja peale jagatav konteiner oleks vähemalt pooleni täitunud.

Üks oli selge - ei mingeid üllatusmune, mäki mänguasju ja muid hetkeemotsioonide najal tehtud oste.  Võibolla mõni üksik neist osutus hiljem laste poolt valituks, samas enamik jäigi nukralt kastipõhja. Ma ei tea, kas Eestis on sama lugu, aga näiteks Sloveeniast ostetud üllatusmunade mänguasjad on täielik rämps. Umbes - üks hea asi, rämps, rämps, kordus rämps x 10 ja, kui hästi veab, siis miljoni muna pärast trehvab taas üks hea vidin.

Kogusime üleliigse kottidesse ja hetkel ootavad nad teadmatu saatusega helgemat tulevikku. Peab veidi uurima, kas mõni asutus või teise ringi pood oleks neist huvitatud. Üsna nukker oleks kulutatud ressursse prügisse saata.

Meie pere kirjutamata reegel on see, et mänguasju ostame jõuludeks ja sünnipäevaks. Mõningate eranditega (leiame hea pakkumise vms). Vanal heal hallil ajal andsime lastele ühe suurema poe kataloogi ja nad said valida 10 asja, millest meie oma korda tegime korrektuurid ja valisime endale meeldivaimad. Mida vanemaks lapsed said, seda lihtsam oli neile kingitusi leida ja enamik asju leidsid ikkagi koha laste südames.

Uskumatu, kuid isegi ranget piiri pidades, kogunes neid tasapisi, kuid kindlalt, liiga palju. Jõudsime otsuseni, et ei pea olema 100 LPS mänguasja - piisab ka 30 isendist. Ei pea olema 100 poni - piisab 20-30, mis meil on. Tootjad on kavalad ja toodavad aina uusi mudeleid ja olgem ausad, isegi meil on teinekord silmad pahupidi. Pole imestada, kui lastel tekib tunne, et elu on läbi, kui nad ei saa viimase sarja Shopkinse..

Lood on nüüd nii, et meie mänguasja ostelmisel on piir ja isegi vaene beebi peab selle all "kannatama". Ma olen pojale ostnud poest vist emmm.. kolm mänguasja? Ülejäänud kõrinad oleme saanud kasutatult, kigitusena või need on alles jäänud tüdrukutelt. Tal on FP ladumistorn, puidust klotsid, mis tuleb õigesse auku pista, puidust jonnipunn/ torn, krõbisev raamat, paar kõva raamatut, Lego Duplo ja kõrinad. 

Kena jutu sellest, kui ma räägin, et me midagi ei osta, lõpeb jutuga sellest, kuidas me ostmas käisime. 😁 Pojale otsisin esimest puslet ja tüdrukutele autosse ajaviiteks magnetiga mänguasja. Tartu vanalinnas, restoran Volga vastas asub selline pood nagu Naerupaun. Piilusin hetkeks üle ukse ja kiire pilguga tabasin, et siit võin leida vajaliku.

Öelge nüüd, et eestlastele ei meeldi, kui müüja kipub kaupa tutvustama, aga mul oli vastupidine - poes oli palju huvitavat ja ma oleks lahkunud tühjade kätega, kui mulle poleks tutvustust tehtud (väga tüüpiline minu puhul!). Lahke noor naine näitas meile tooteid, mille kohta tundsin huvi ja ta oli nii armas, et jagas tähelepanu ka tüdrukutele. 

Vasakpoolsel pildil on kleepsupakk, kus on 120 kleepsu ehk kaks korda kolm erinevat lehte. Kleepsud ei käi niisama lahti, vaid neid tuleb pliiatsiga pealt sodida ja ta thaa, ongi pilt paberil. Kui oleme kõik soetatud tooted läbi proovinud, maitsnud, hammustanud, kirjutan teile lähemalt.

Lahkusime poest just nende asjadega, mida otsisin ja ma hoian hinge kinni, et Djeco (põhiline Naerupauna poes müüdav bränd) oleks esindatud ka Sloveenias. Enamike arendavate mänguasjade hindu jäävad 15-25 euro raamidesse ja lisaks meeldis mulle see, et mänguasjadel on tugevate kaantega karbid nagu näiteks meie kalamängul (ideaalne reisil, onju!). Igatahes, kel on hammas verel, mis puudutab looduslikest materjalidest, arendavaid, kvaliteetseid, lapsesõbralikke mänguasju, siis kiigake Naerupauna e-poodi või astuge läbi Tartus, Küütri 2 asuvast poest. 

Poisi esimene pusle. Tükid on paksemad, et väiksemad sõrmed saaksid neist lihtsamalt kinni krabada ja lisaks on võimalik metsloomi püstisesse asendisse panna ja nendega niisama mängida. 

Peale mänguasjade on seal ka märkmikke, templeid, kleepse, nii, et soovitan läheneda poele ettevaatlikkusega. Te võite seal kõrvuni armuda!😍