Friday, April 28, 2017

Kuidas ma viimasest beebigrupist lahkusin

3 Comments »

Issand, kuidas ma vihkan, kui Igor kutsutakse vabal päeval tööle. See on sama hea kui omal ajal kogetud koolikiusamine. Sa heameelega näriksid käed otsast, et ei peaks minema - aga ei! Kohustus on kohustus ja vaatamtu vastuseisust tuleb tagumik kohale vedada.

Mis seal ikka. Tavapärase abikaasa ümmardamise asemel avasin arvuti ja kirjutan blogisse. Istun hämaras köögis ja pliidi all praksub tuli ja aknast vaatab vastu vihmane ja värske kevadilm (just selline ilm, millega saab süütundeta tubane olla!). Tasase sagina saatel ärkavad tüdrukud lastetoas ja annaks poja vaid armu, et und jätkuks ning postitus saaks lõpuni kirjutatud. Et mitte jätta märkimata olulist - arvuti kõrval on kauss eilsete peojääkidega ehk söön maailma parimat rämpshommikusööki krõpsude ja eriti küüslauguse dipikastme näol!

Mul on teile ülestunnistus. Mõnda aega tagasi lahkusin viimasest beebigrupist. Eelviimane beebikas, millest jalga lasin, oli ennekõike mu enda pärast. Olin rase ja mu hormoonid möllasid ning pidin rämedalt keelt hammaste taga hoidma, et ma ei hakkaks suvaliste inimestega mõttetut internetivaidlust pidama. Ja ma ei saaks isegi öelda, et mul oleks õigus olnud! Mkm, see polnud üldse oluline. Palju toredam oli karvu ja sulgi lendu tõmmata ja vaielda vaidlemise eesmärgil. Nagu ma ei viitsi eales seltskonnas usu või poliitika teemal jahuda, ei viitsinud ka siis endale vett peale tõmmata ja hiljem kahetseda* (jess!).

* on juhtunud olukordi, kus olen hiljem inimesele privas kirjutanud ja palunud vabandust, et olin tross.

Viimane beebigrupp, kus ma salamahti pesitsesin, oli poja sünniaasta grupp. Ega ma seal suurt midagi kirjutanud, olin viks ja viisakas ja lugesin teiste postitusi. Mnjaa. Mida rohkem lugesin, seda rohkem ärritusin. Oleks kena, kui saaks süü taaskord hormoonidele ajada, aga mida rohkem mõtlen põhjusele, seda rohkem pean tunnistama, et põhjus oli mu enda mõttemaailmas või pigem siis selles, et mulle ei sobinud loetav sisu.

Juhtus aga nii, et sae käima tõmbamise asemel, läksin ja vajutasin unfollow**.

** OMG. Trollid! See on midagi teile! Fantastiline pääsemine!

Mis on siis teemad, mida mind natuke liiga palju interneeduses istunud vanemat naisterahvast veel üllatada suudavad? 

Esiteks ma ei hakka mõistma, mis võistlus toimub emade vahel, kui teema puudutab lapsi! Ok, ma saaks isegi aru, kui kiidetakse, kelle tibu on kõige parem laulja või, kes sai esimesena nunnukese potile. Mkm. Kõigepealt kirjutab teemaalgataja, kuidas tegi midagi lapsele ebasoovitatavat, mille peale kargab välja kari naisi, kes üritavad üksteist üle trumbata. Kes pistis kahekuusele kreemitorti suhu ja, kes paneb toidule rohkem soola (reaalsed näited elust!). Lõpuks patsutatakse üksteise õlgadele ja kiidetakse, kui reaalseid emasid, mitte ninnunännusid fassaadiinimesi, kes teevad kõike raamatu järgi (raudselt suletud uste taga on nad samasugused "päris" emad, onju).

Miks ma taolistesse vestlustesse ei sekku on põhjustel, et enamasti pole nende inimestega võimalik juttu arendada. Kas olete tähele pannud, et teatud gruppides (või isegi kõikides) figureerivad ühed ja samad näod, kes on, andke andeks, ebareaalselt rumalad inimesed***. I mean, nendega vaidlusesse laskumine on ajaraisk ja närvide kulutamine. 

*** ehk ka hormoonid?

Mis ajast on saanud rumaluse esiletõstmine võistluseks? Mõistan, et eestlane tahab olla malbe ja tagasihoidlik ja mitte ära sõnada ja ilmaasjata kiita, kuid tegelikult - kas rumaluse eksponeerimine pole lihtsalt.. rumal? Inimesed, rääkige heast! Rääkige, mida olete saavutanud ja mille nimel pingutanud! Paljud emad annavad lastele teinekord krõbinaid hommikusöögiks või unustavad lapsed (või ka enda, höhöhö) liiga kauaks arvutisse, aga deem - see pole igapäevane, see on erand ja kinnitab reeglit, mis ütleb, et oleme kõik tavalised ja head lapsevanemad. 

Lisaks arvan, et interneti vestlustes tuleks keelustada väljenda "aga vanasti" - mis arvate? :D





Wednesday, April 26, 2017

Kuus kuud elunautlemist

No Comments »

Mul hakkas nüüd katlaselt hele keres, sest Eee on olnud meiega täpselt pool aastat ja mäletan kristallselgelt päeva, mil ta andis enda tulekust märku. Poja sünnitusest rääkisin SIIN ja võin taaskord öelda, et jonnipunn minus ajas kõigi sõrgadega vastu, sest MINA kui ema tundsin, et see pole õige päev. Aga oli.

Pool tundi tagasi, kui sa mõnnasid rinna otsas (oi, kui harva seda viimasel ajal juhtub) ja vaatasid puhastverd siniste ja mitte grammigi roheliste silmadega aknast välja, tabasin end mõttelt, kuidas tahaksin end saata ajamasinas tagasi ja nautida samu hetki tüdrukutega. Ma olin jõudnud unustada, milline on imeline ja siidjas beebi nahk, ilma ühegi kortsukese, kriimu või sünnimärgita. Beebide silmad on tohutult suured ja uudishimulikud nagu võiksid neelata endasse terve maailma. Mu lapsed jäävad alati kõige kaunimateks inimhingedeks mu jaoks, aga see aeg, kui nad olid beebid, on kiire kaduma ja ununema - miks küll nii!



Poiss, aga mul oled veel sina ja sa oled samamoodi imeilus. Veidike teistsugune, tõsi ta on!

Kui ma võrdlen sind ja tüdrukuid, siis nad oli mul ühed rahulikud tegelased. Tahaksin keelde hammustada ja lõpetada mõtted, et see on sooline iseärasus, aga võibolla isegi pole.. Võibolla on sinusse süstitud tünnitäis plahvatusohtlikku püssirohtu, mis on kriimustanud minu ja Igori käed, näod ja löönud sinikad mu jalgadele ja eemaldanud peast juuksekarvad, mis mul niikuinii vaja polnud. Su käed ja jalad ei lõpeta töötamist isegi kui magad ja ehk sellepärast on sinu uned katkendlikud ja mitte kõige pikemad. Kisub nüüd pikaks, seega ütlen lühidalt - sa oled meeletult aktiivne ja tänan taevasissandat, et su jalad ei oska veel meie eest joosta, sest kardetavasti peaksime selleks ajaks paremas vormis olema (või sind traksidesse siduma!).

Viimases postituses kurtsin teadmatust näputoidu osas ja tänu lugejate kommentaaridele sain hoogu panna sind ise sööma. Kokkuvõtvalt - olen sõnatu! Eile, see oli siis kolmas päev näputoiduga, võtsid sa julgelt tüki kartulit, mille surusid igemetega puruks ja neelasid alla! Sama juhtus ka kiivi, pirni, porgandi ja magusa kartuliga - mitte küll korraga, aga erinevatel aegadel. Sa oled nagu tõsine jõmm kui istud tädilt pärandatud söögitoolis ja mõlemas käes on söök ning ampsad neid kordamööda, sest mis juba kätte saadud, tuleb ka nahka pista. Samal ajal luusib su tooli ümbes koer Lasse, haugates põrandalt, haugates su tagumiku alt ja haugates õrnalt su käekesest, kui kipud talle üle ääre toitu pakkuma (sinu lahkelt pakutud toiduga peame olema ettevaatlikud, sest täna oli koerapoisil kõht lahti iiiik).

Eee, mõnikord ma tunnen, et sina, sa väike inimene oled taevane kingitus! Kui tüdrukud õpetasid mind kasvama suureks (kasvan veel ja arenen!) ja kandma vastutust, siis sina oled mind taaskord pehmemaks muutunud, et argipäev ei viiks hella meelt. Lisaks tuletasid meelde, et kuigi pliksid on juba suured naised, siis nemadki tahavad teinekord beebid olla ja tänu sulle hellitan kõiki oma lapsi nii kuis jaksu on antud. 

Et mitte jätta märkimata - sa armastad loomi ja see tähendab, et pead olema emme poja. Ma pole küll kindel, et kas sinust saab koera- või kassiniimene või lähevad sulle kõik loomad peale. Hetkel saad sa koos Lassega lustiga. Samas kui vaatepilti ilmub kass Nuru, on sinu silmad karvakerale kui naelutatud ja hakkad suure õhinaga kilkama. 

Räägin teile loo sellest, kuidas meie pere satub järgmisel (?) kuul Pere ja Kodu beebilisasse ja meil oli ajakirja tarvis teha perepilt. Nukker lugu, aga isegi kingsepad on ju paljajalu ja meil sama - pole ühtegi pilti, kus me viiekesi oleme peale mahtunud. Pistsin Igori vennale kaamera kätte ja lasin tal teha lõpmatu hulga klõpse. Oeh. Ütleme nii, et meie segasummal oli tõsiseid raskusi jääda vähegi normaalselt kasvõi ühele pildile - õnneks ÜKS pilt siiski sündis ja see rändab ka trükkimisele. Aga teile toon näitamiseks kaks, mille hoian igaksjuhuks blogisse, mitte ajakirjale. Sellised me oleme samas, mis seal peita. :D












Sunday, April 23, 2017

Apua, lisatoit

10 Comments »

Poja 6-kuuseks saamisel (hurraa, meil oli pidu) saabusid uued tuuled toitumisrajal ja minu koorelaadne rinnapiim polnud talle enam piisav. Toitumine on teema, millest ma pole teps mitte vaimustatud, sest tänapäeval tuleb rikkalikult erinevat toitumisalast infot uksest ja aknast, millest kõige õigema valimine võiks jääda mõistuse piiridesse (aga, kas alati jääb?). Mis teha, aga kui ma olen sel teemal otsustusvõimetu - tahan valida lapsele parimat, aga koostöö väikese inimesega pole kõige laabuvam ja süda kisub kergema viisi suunas?

Täna on minu jonnimise teine päev, kus hoian ennast tagasi, et pakkuda poisile lisatoitu, mis on magus. Siin peaks vist hüppama tagasi algusesse. 

Neti ehk esimese tütrega oli lisatoidule minek ülimalt lihtne ja sujuv. Alles ta jõi pudelist kunstpiima, kui juba pistis isukalt kõike, mida ma isegi sõin. Temaga oli tõesti meeldivalt lihtne, sest lisaks tavalisele kodutoidule, meeldis talle proovida oliive, krevette, sinihallitusjuustu, rannakarpe - kõike, mis vähegi meenutas toitu. Hea isu on teda saatnud kogu elu ja ta on mu kõige tervem laps!

Annekaga ehk teise tütrega sain esimest korda enda nahal tunda, mis tähendab kui su laps ei söö mitte midagi. Me lõpetasime rinnapiimaga toitmise ühe aasta ja kahekuuselt ning kuigi lisatoit oleks pidanud saabuma juba 6-kuuselt, siis tema puhul see nii ei läinud. Talle ei maitsenud ükski purgitoit ja ka minu tehtud road. Ainuke, mis talle natukenegi meeldis oli sai ja piim. 

Võite nüüd isegi mõelda, mis juhtub väikese kõhuga, kuhu satub ainult sai ja piim. Vastuseks on kõhukinnisus, millega võitlesime kuni ta kolmanda eluaastani. Praegu on raske mõista, miks talle neid toiduaineid üldse pakkusin - samas ta võis vabalt päevi ilma toiduta olla ja natuke ikkagi mõistan, miks andsin alla ja pakkusin lõpuks ükskõik mida, peaasi, et ta sööks. 

Anneka toitumine oli pikka aega ja teinekord ka siiani raske teema. Tema portsjonid on alati olnud imepisikesed ja isegi nüüd võib ta vabalt toidukorra vahele jätta. Ma tean vähemalt ühte sõbrannat, kel on samasugune laps ja, kui mul endal poleks kogemusi, siis arvaks, et vanemad on toiduga ära hellitanud vms. Ei! 



Kui lisatoidu aeg jõudis pojani, siis võite arvata kui elevil ma olin. NOT! Lugesin mõned vanemad eestikeelsed toitumisalased raamatud läbi ja midagi uut seal polnud - võiks isegi öelda, et paljud teemad olid minu arvates ajale jalgu jäänud.

Otsustasime alustuseks proovida isetehtud püreedega ja tõime koju ka mõned väikesed purgid bio beebitoite. Esimesed ampsud tulid sama kiiresti suust välja kui need sinna jõudsid ja seda juhtus isegi õuna- ja pirnipüreega. Kodusest materjalist tegin bataadipüreed ja pistsin jaokaupa jääkuubiku restile.  Ütleme nii, et ega ta suurt ei söönud. Igast toidukorrast sattus makku kõige rohkem pool teelusikat toitu.

Sünnipäevaks tõin talle banaani-õuna püree, mis oli hoopis teine tera. Suu oli peale esimest ampsu pärani lahti ja ta oleks võinudki sööma jääda. Edaspidi juhtus sama ka ülejäänud puuvijapüreedega. Samal ajal hakkas aga nö soolane kraam talle üha vähem meeldima, kuni ta keeldus täielikult. Teadsin, et peame plaani muutma.

Samaaegselt kui pakkusime talle püreesid, tegime ka mõned korrad näputoiduga harjutamist. Keedetud porgandid jõudsid kõikjale mujale kui suhu, kuid nägin, et talle meeldis enda pisikeste käpakestega toitu haarada. 

Peale seda, kui sain teada, et Sloveenias toodetud püreed tuuakse siia jumal-teab-kust ja pannake silt külge (Igori ema ostab neid), otsustasin, et läheme täielikult näputoidule üle, lootuses saada kiiremini poiss tavatoitu sööma.

Siit ka mõned küsimused neile, kes oskavad vastata.

Kas näputoit on okei ka siis kui beebil pole hambaid?
Kas ma peaksin toidu pehmemaks keetma kui tavaliselt?
Kas on piisav kui toitu satub suhu pigem vähem?
Kas toit peaks olema soe?
Milline oleks hea põll, et ta poleks kurguni koos või on see paratamatus, et ta on?
Kaua ma peaksin laskma tal toitu proovida?
Kuidas ma saan aru, et talle selline toitumine ei sobi?

Peale näputoiduga alustamise on mul plaan mitte lisada ta menüüsse piima. Piimatooteid jah (kunagi hiljem), aga kindlasti mitte piima. Nii palju, kui olen otsinud ja lugenud, siis piima näol on tegemist raskelt seeditava toiduga ja piim pole kindlasti mitte ainuke D-vitamiini allikas. Muidugi saan täielikult aru piimatarbimisest, sest olen isegi kasvanud üles piimatoitude külluslikul ajastul (haha, mu Ljubljana ühikaõde pidi krambid saama, kui nägi, et keedan pastat piimas) ja piim tundub pea et toitumise aluseks. 

Lisaks kaob edaspidi meie laualt valge sai ja asemele tulevad teradega tooteid - Sloveenias küll minu meelest nii rikkalikku valikut pole kui Eestis, aga saame hakkama. Kahjuks tüdrukute ümberkoolitamine on raske töö. Nad pigem ei söö saia, kui vähe tervislikumat varianti sellest. Sloveenias on kohutav valge saia kummardamine!

Hoidke meile varbaid, et me edukalt tavatoidu sadamasse jõuaksime ja mulle rohkelt kannatust ja kindlat meelt. 💛

Pildike Eee 6. kuu sünnalt, kus ta vaatab kõikjale, kuid mitte kaamerasse. Ta nimelt armastab KOHUTAVALT naispere juukseid. :)