Tuesday, May 08, 2018

Minu mõtted

2 Comments »

Ma ei osanud kirjutada pikemat postitust ja jahvatada ühel teemal põhjalikumalt ning sel põhjusel sündiski antud postitus.

Facebook. Ma ei tea ja tegelikult ma tean küll, mis põhjusel mul on jätkuvalt alles Facebooki leht - kõige rohkem sellepärast, et postitada blogist In Love in Ljubljana lehele. Teinekord ka fotograafia lehele kui vähegi meeles. Samas kõikides muudes punktides on näoraamat täiesti ammendunud paik. Nagu hea blogi, mida loed silmad punnis ja korraga avastatakse see rohkemate inimeste poolt ning ühtäkki on blogi kaetud sajamiljoni reklaamiga leidmata neid esialgseid põhjuseid, miks sinna tagasi minna. Ehk siis ma heameelega loeksin sõprade kirjeldusi, mida nad õhtusöögiks nahka pistsid kui järjekordset reklaamist immutatud, ma ei tea kust välja ilmunud ebaolulist pahna. Facebook on saast ja võiks kadudua ajaloo prügikasti. Punkt.

Blogipostituste reklaamimise grupp. Kui ennevanasti ja ka praegu saab Perekoolist mõnusalt itsitada, siis viimasel ajal olen märganud, et blogipostituste reklaamimise grupist on kasvanud väga muhe paik, kuhu on kogunenud igasugused sulelised ja karvased. Nimesid nimetamata ja ausõna hästi ei mäletagi neid, on sinna gruppi üle kandunud ilmselt beebigrupist väljakasvanud Aasta Ema, kes teab kõigest kõike, sest on olnud ema rollis vist paar aastat oma elust. Tema austatud monolooge, mis tihti isegi ei haaku teemaga ei jää puutumata enamik toredamaid postitusi. Issand, kas ma nüüd tõesti kirjutan seda, aga enamasti ma armastan seal grupis Eesti Kuulsamat Blogijat, sest ta ütleb välja otsekoheselt mõtteid, mida paljud meist üritavad viisakamalt väljendada. Ilmselgelt hetkel on tal verbaalne väljendamine hormoonide mõjul tugevamate piirideta ja noh, mulle meeldib see. Seal grupis sain ka teada, et ühte lausesse ei tohi panna sõna "tervislik" ja "vegan", sest mõne inimese igapäevane hakkliharoog külmutatud köögiviljedaga on ja jääb paremaks. Nii on, Jaanika! Tahad sa või ei taha. Pole muret, I'm here just for the comments.

Kassibeebimajandus on mind muutnud täpselt samasuguseks nagu mul oleks reaalselt pisike beebi kodus. Kui teid peaks pahandama antud postitus, siis teadke, et ka siinpool sood on mõnel hormoonid laes ja keha ning hing on kurnatud üleväsimusest. Lisaks olen suutnud viimase kahe nädala jooksul pisaraid valada rohkem kui viimase viie aasta jooksul! Seda nii headel kui ka kurbadel põhjustel. Ma ei hakka kurbadest seekord rääkima, kuid võin öelda, et hea on näiteks see, kui kassipoegadele annetavad täiesti võhivõõrad inimesed raha ja kassikeste ülihea isu tõttu on see osutunud ülimalt vajalikuks. Keeldusime esialgselt annetustest, sest meile tundus, et rahaliselt ei teki probleemi, palju pisikesed ikka söövad. Peale kolme päeva, kui esimene üsna kallis piimapulber oli otsas, muutsime meelt..

Võiks öelda, et igapäevaselt tööle minek on lausa kui puhkus. Eriti kui kodus on paras ports seltskonda. Kuna töö on mul kerge ja ei nõua suurt vaimset pingutust, olen saanud rahulikult mõelda ning justkui lahustada probleeme, muuta neid olematuks (does it make sense?). Üks mu probleemidest on see, et ma olen harva millegagi tõeliselt rahul ja mõtlesin selle probleemi hoopis enda tugevaks küljeks. Olen rahutu hing, kel on vaja pidevalt tegevust ja mulle ei meeldi jääda elus paigale seisma. Võin öelda, et kannatamatuse ja rahutusega olen nii mõndagi rikkunud. Samas ma ei muudaks midagi. Mitte ühtegi vale otsust. Ma olen siiski saanud palju, mida olen soovinud ja üks motivaator ongi see, et ma ei suuda kannatada pikalt. Ja siin ma nüüd olen. Oma parima sõbra ja abikaasaga koos väikest väge juhatamas. Loodan, et edasised aastad on just samasugused nagu varem. Väikeste võitlustega ja teinekord liigagi rasked, aga siiki edasi liikuvad.

Ma ei taha ja ma ei suuda rõõmustada inimeste üle, kes teatavad, et nad on rasedad, sest see tundub hullumeelne! Võibolla kui mul poleks lapsi või kui mul oleks ainult kaks rahulikku tütarlast, siis ma suudaksin olla positiivne.. Peale ülienergilist, öösel tissiotsas rippuvat, vähese unega last näib mulle parim otsus soovitada inimestel lapsi mitte saada. Jätke järgi! Te ei tea, millesse end segate! Miks te ei soovi oma praegust mugavat elu nautida ja ma ei tea, võtke hamster või miski. 

Selleks korraks kõik.




Friday, May 04, 2018

Me teeme seda taas

2 Comments »

Me oleme üsna pikalt kodused olnud eelkõige põhjusel, et rahaliselt on raske ühe palgaga suurt meelelahutust lubada kui lihtne igapäevane äraelamine. Sellegipoolest on meil augustisse, mil Igoril on terve kuu vaba (jess, jess, lugesite õigesti) planeeritud Itaalia-Prantsusmaa-Hispaania reis, sest väikese eelarve saime ikka koguda. 

Mina pidin lisaks ühe reisi planeerima, sest mu lubade tervisetõend on aegumas ja see on üks vähestest paberimajandustest, mida ei saa pikendada läbi interneti, vaid tulebki minna reaalselt Eestisse end näitama. Valisin juunisse aega, mil lennata ja vaatasin hindu, mis algavad keskmiselt 300-st eurost. Olin nukker, sest see on suur raha, mida ainult enda peale kulutada, kuigi Igor oli väga toetav ja üritas mõista anda, kui vaja siis vaja. 

Mõtlesin veidi ja pakkusin Igorile, et läheks hoopis kõik koos. Juuni lõpus on laste koolis käimine puhas lõbu, sest reaalselt nad ei õpi seal, vaid teevad käsitööd, matkavad, käivad reisidel ehk pole raske neid enne kooli lõppu vabaks saada. Igor pole töölt mitte kunagi puhkust küsinud, sest siiani on meile sobinud ajad, mil tehas on suletud. Me ei tahtnud küll enne augustit kuhugi minna, aga nüüd on seis nõndamoodi, et hüppa suurest rõõmust või lakke.😀

Mulle jäi mulje, et meie eelmise aasta Eesti reisist sai siiber, aga vist mitte. Taaskord ei jõua ära unistada parimast seltskonnast, parimast söögist, imeilusatest paikadest. Igor on sellest kõigest nii vaimustatud, et ma olen puhtalt õnnelik sellepärast, et tema on õnnelik.😃 Tüdrukud saavad eesti issiga kokku ja kohtuda sõbrannde ja sõpradega, kellega klappisid ideaalselt.💛

Seekord oleme küll lühemat aega ja plaan on viibida rohkem Lõuna-Eesti kandis. Ma olen vist oma lõuna armastuse Igorile üle kandnud, sest ka tema ei leia Tallinnas suurt, mis sinna tõmbaks. Võibolla läheme üheks päevaks loomaaeda ja vanalinna kaema näiteks rongi või bussiga, samal ajal kui tüdrukud mujal lõbutsevad. Nagu eelminegi kord, siis kindlasti üritame metsa minna, sest ka sinna sai tükike südant jäetud.

Meie peatuspaikadeks on seekord Tartu ja Elva. Tartus oleme mu sõbranna juures, kus on tema lapsepõlvekodu ja me veetsime mitmeid suvesid seal igal aastal. Kohtusime temaga, oehh, aasta oli siis vist 1997, Ihaste ratsabaasis, kui mul oli esimene trenn. Ma sain kingitus.ee lehelt pakkumine proovida nende pakutavaid kingipakette ja, kuigi mul ahvatles valida üks mõnus õhtusöök, siis silm jäi peale hoopis Kambjas korraldatavale ratsamatkale, kuhu me ka sõbrannaga läheme!💛

Mulle jäi perekoolis meelde kommentaar, mis oli mõtestatud imelikult, kuigi kokkuvõttes mõistsin, et taheti öelda nagu välismaal elavad inimesed räägiksid uuest kodumaast ainult head, kuigi seal on tegelikult halb, aga no ei saa tunnistada, et Eestis pole elul midagi viga. Eksole.😆 Ma olen kindel, et olen Sloveeniast üsna detailselt rääkinud ja üldsegi mitte selles toonis, kui hea elu siin on. Mkm. Elu nagu elu ikka ja teatud probleemid on siin kontrastsemad kui Eestis. Näiteks maksud, paberimajandus ja tööle saamine. Samas ilus on Sloveenias tõepoolest. Ma ei ole siin näinud väikesed kohti, mis oleks räämas, vaid pigem just vastupidine - armas, soe, romantiline, hoolitsetud. Loodan, et ma pole jätnud teile muljet, et ilustan Sloveenia paremaks kui ta on.

Lugesin ka teemat selle kohta, et välismaal on mõnusam olla põhjusel, et sealsed inimesed on muhedamad ja naeratused lendavad iseenesest jne. Ütleme nii, et mina olen nõus selle kommentaariga, mis väitis, et kui sul seal välismaal nii tore on naeratada ja saada naeratusi vastu, siis miks sa ei võiks ise samasugune Eestis olla. Kõlab ju loogiliselt! Ma ei ol veel kohanud eestlast, kes mu urruauku saadaks, kui üritan sooja käitumisega läheneda. Ei, pigem näen, et olles ise sõbralik ja vahva sell, annab pea igaüht avatumaks soojendada. Isegi Kristiine Rimi toriseva kalaleti müüja suutsin nalja visates naerma ajada.😁

Egas muud midagi. Juuni lõpus oleme Eestis. Üritame kergelt pakkida ja kingitusi ei too (võibolla teeme pausi Läti piiri ääres ühes poes..). Sööme burksi ja turnime Tartu raekojaplatsi purskkaevul. Ronime Toomemäele ja hullame ringi. Elvas läheme Netiga, mu suure sushi sõbraga Komorebisse mekkima. Näeme!

PS avatud on pakkumine meie juurde juunis puhkama tulla! Kuupäevad on 15-23 juuni. Huvilistel kirjutada inloveinljubljana@gmail.com.









Tuesday, May 01, 2018

Mis seal muud kui pildista!

5 Comments »

Peale Eesti reisi ja Sloveenias üsna ebaõnnestunud algusega fotokarjääri, jäi mul kaamera nukralt kapinurka. Tegelikult kasutasin ma viimasel ajal kaamerat niikuinii ülivähe, sest mu nutitelefon on igas mõttes tunduvalt käepärasem ja lihtsam. Samas hästi põnev on näha korraldatud ILIL fotograafia väljakutses osalejate tähelendu - päris mitmed neist pakuvad väiksemas või suuremas osas pildistamise teenust. 

Üks neist on mu südamesse kasvanud ja saanud läbi viimaste aastate üks lähedaseim isik ning on tegija Kätufoto taga. Kahjuks on tal aegajalt sellised armastan ja vihkan suhted fotograafiaga ja, kui keegi teab, mis tähendab toimetada pere kõrvalt ja lisaks elada suht olematu asustusega kohas, siis see olen mina üks neist. Sellegipoolest tabab mind Kätlini pilte tehes rõõm ja iga kord ma kujutan ette, et piltidel võiksid olla mina, mu pere, mu lapsed. Mul on komme väga kriitilise pilguga teiste piltnike tõid vaadata ja sama teen ka tema puhul ja ausõna, ma pole jätnud kunagi kritiseerimata ja samas ka kiitmata. Puhtus, lihtsus, selgus on parimad omadussõnad tema piltidele ja, kui tekkis huvi, siis vaata ta Facebooki lehte SIIT.

Täiesti kadestamisväärne fotograaf on minu meelest Aili ning pakun, et tunnete teda Fotaili nime alt. Teate, ma ei saa öelda, et tema esimesed pildid, mida ta blogis jagas, oleksid mu lemmikud olnud, sest mulle tundus, et kuigi tehniliselt oli kõik korrektne, oli sealt seletamatu sära puudu. Nagu hea, aga natuke liiga igav. Igatahes Aili on tänu pikaaegsele tööle näidanud, et inimene ei peagi olema kaamera otsa sündinud ja tänu järjepidevusele ja tahtejõule on ta tunduvalt rohkem saavutanud, kui mõni inimene, kes on ehk kunstilisem, aga samas puudub absoluutselt kõik muu, et saavutada edu. Ma loodan, et mu kompliment siiski jõudis kuidagi Ailini, sest ma näen, kui palju ta on süvenenud töösse ja sellesse, et pakkuda igal hooajal klientidele erinevaid lahendusi. Lisaks minupoolne respekt tõelisele fotograafile, kes ei viska mauhti kogu oma tööle preseti peale! Aili Facebooki leht on SIIN.

Teistest, kes veel silma jäänud on - Inca Ojamäe ja Kätlin Tursk. Edu ja jõudu!

Paar päea tagasi küsisin Facebookis, kas te usute, et meie pooleteiseaastast pole võimalik pildistada.😁 No okei, tibake on, aga enamasti koosnes meie sessioon tagaajamisest, krokodillipisaratest, karjumisest, ärajooksmistest ja oeh.. ma tahan, et keegi teine mu last pildistaks ja ma saaksin rahumeeli kõrval muiata, samal ajal, kui fotograaf end pooleks venitab.😆

Nagu näha, siis juba parklas oli Erikul tuju laes.


Ilm oli täiuslik, kellaaeg oli täiuslik ja samuti paik! PS kui külastate Sloveeniat minu kodupaiga lähedal, siis kindlasti kiigake Otočeči lossi, kus on ka kogu sessiooni pildid tehtud.


Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga Igoril õnnestus ta korraks istuma saada ja järgmised 4,5 sekundit vaatas ta jões ujuvaid parte.😀


Üks paljudest piltidest, kus ta nägi, et ma pildistan, keeras otsa ringi ja kõndis minema. Eemal jalutasid ka seltskond turiste, kellega ta pidas maha kerge vestluse. 
Mees turist: "Tsau, mis teed seal?"
Erik: "Ahh?"
Mees turist: "Noh, kas annad partidele süüa?"
Erik: "Ahh?"

Eriku üks lemmikväljenditest on.. ahh.


Igoril vedas. Järgmised pildid on sellest, kuidas Erik karjub ja jookseb minema. Aga rohkem kui ühte õnnestunut ju polegi vaja.


Loss oli põnev ja sai ka tiba aknaklaase puhastatud..


Success!


Kes on teie lemmikud fotograafid?