Tuesday, October 17, 2017

Lapsevanema elu - kas teil on ka nii? Vol 1

1 Comment »

Kui su laps toob sulle sajandat korda enamvähem samasuguse joonistatud pildi vaatamiseks ja sa mõtled, millist kiitvad sõna peale "ilus" võiks talle seekord ütelda.

😙

Kui sa sööd lapsele kingitud maiustusi ja mõtled, et teed head, säästes neid rämpsust.

😙

Kui sa jood ise kokakoolat ja räägid lapsele milline saast see on ja, kuidas tema ei tohi juua.

😙

Kui su laps magab kolmandat tundi järjest, sul on igav ja mõtled, kas peaksid ta äratama.

😙

Kui su laps magab kõige rohkem pool tundi ja pead plaani end steriliseerida. 

😙

Kui mõtled, et ei jõua ära oodata kuna lapsed on suured ning kolivad enda elu peale ja, kui lapsed lähevad kaheks päevaks ära ning esimesel õhtul nutad igatsusest.

😙

Kui sa lased lastel valida riideid selga ja sa mõtled, kas klounid on põgenenud tsirkusest.

😙

Kui sa laps räägib sulle hiilgava vale (nt. sellest, kuidas sõbranna lõikas kogemata tal pool kulmu maha, mitte ta ise) ja sa aplodeerid mõttes geniaalsuse üle.

😙

Kui tunned kerget paanikat, kui loed, et lapsed pärivad intelligentsuse emalt.

😙

Kui räägid lapsele, et ta peaks vähem telefoni kasutama, lugedes samal ajal kellegi blogija uut 
postitust.

😙

Kui sa õhtul liiga väsinud (või tahad blogida), et lastele raamatut lugeda ja tõmbad Vikerraadio unejuttude äpi.

😙

Kui sa pead sisemist võitlust, kas koristada laste järgi või kasvatuslikel eesmärkidel lasta neil elada sopas.

😙

Kui sa tunned nagu miljon dollarit, sest sul jagub eilset sööki ka tänaseks päevaks.

😙

Kui sa ähvardad lapsi kartulikotti riietada, kui nad kukuvad järgmise püksipaari põlved lõhki.

😙

Kui sa söödad lastele kilo mandariine ja tunned uhkust, et nad nii tervislikult toituvad.

😙

Kui poetad pisara, sest su lapsed on sama humoorikad nagu sa ise. :')





Monday, October 02, 2017

Tulekul sünnipäevad ja kutse idee

No Comments »



Juba aasta tagasi, kui poiss sündis, saime tunda rõõme, mis tulenevad sellest, kui laste sünnipäevadel on kõigest mõnepäevane vahe. Alustuseks ei saanud me beebi kõrge bilirubiini taseme tõttu kolmandal päeval koju, mis tähendas, et ära jäi tütrele lubatud nukutort ja mind polnud seal, et teda varahommikul lillede ja laulu saatel äratada. Mul polnud isegi kink varutud ja pealegi lapsel täitus siis 10 aastat..

Sel aastal rääkis Neti varakult, millist sünnipäeva soovib. Tahtis kutsuda kahte paremat sõbrannat klassist ja teha kodust pidu. Üsna erinev aasta tagusest, mil pidas kauboiteemalist pidu mängutoas koos suure hulga sõpradega. Eks ma ise rohkem suunasin teda kodust välja, kuna poja eeldatavaks sünnikuupäevaks oli Neti sünnipäev ja mul pole lapsed kunagi üleaja kõhus passinud.

Nii palju siis soovidest, sest kui tütar läks septembris kooli, siis teatas, et kutsub kordades rohkem sõpru, kuna otsustas ümber. Arusaadavalt oli tal palju toredaid emotsioone sõpru nähes ja nimekiri aina täienes. 

Teate, mul on koduste sünnipäevade see lugu, mis põhineb muuseas olnud kogemustel, et koju võiks kutsuda kõige rohkem 6-7 last. Paar tükki niikuinii ei saa tulla ja ongi piisav arv, et tekiks mõnus grupi dünaamika. Liiga suure laste hulgaga tekivad grupid, khmm osad neist liialt pöörased ja siis võib kergelt kaootiline pidu tulla. Hetkel ma hoian kergelt hinge kinni, et ilm annaks asu ja ei sajaks vihma, sest tahame teha grilli ja lapsed õue kupatada.

Lisaks Neti sünnipäevale, kutsume külla ka enda sõbrad ja peame tagasihoidlikku poja esimest sünnipäeva koos grilli, tordi ja muude suupistetega. Hetkel liigub meelel oreolaadsete küpsiste teema, mmmm...

Aga mis on pidu ilma vanakooli kutseteta ja Neti lemmikutele tegelastele mõeldes lõin kutsed, mis on kombineeritud vikerkaarevärvidest, kiisumiisudest ja ükssarvikutest. Kasutasin vesivärve, tugevamat paberit ja tindipliiatsit. No ja ka pintslid tulevad värvimisel abiks. Paber oli A4 suuruses ja lõikasin selle neljaks.

Kui paber pole vesivärvideks mõeldud, siis kasuta hästi tagasihoidlikult värve ehk kuivata enamik veest pintslilt. Maalides peaks jääma sama tunne nagu joonistaksid vildikatega. Mitteakvarell paberi puhul piisab ühest tõmbest, muidu läheb paber karvaseks. Peale värvi kuivamist võib tindipliiatsi või markeriga teha joonistused. Fantaasia las lennaku!









Sunday, October 01, 2017

Reklaam

8 Comments »

Antud postitust pani mind kirjutama üks blogija, kelle lehele tegin ka unfollow. Nägin ta lehel postitust, mis sõna otseses mõttes tõi mulle oksemaigu suhu. Näitas värskelt emaihust väljunud vastsündinut ja pildi kirjelduseks oli link, kust sai osta beebil seljas olevat komplekti. See oli hetk, mil hüppas pähe mõte - kas inimesele midagi püha on, kui ta kasutab reklaamiks oma verivärsket last?

Ma oleksin võinud vabalt jätta selle postituse kirjutamata, täpselt nagu ei läinud ta pildi alla sõimlema, vaid jätsin kiiresti lehega hüvasti. Aga ma ei tea. Viimasel ajal on mind tabanud taolised mõtteid paljusid blogisid külastades ja klõpsates blogilehe lahti, klõpsan sama targalt kinni, sest seal ei ole MITTE MILLESTKI lugeda. Reklaam, reklaam, reklaam.

Need laused, mis ma siia kirja panen on pigem kui blogilugeja omad ja ei, ma pole kade. Ennetame seda väidet, mis võiks kommentaaridesse tulla. Ma olen teinud mõned koostööd ja kui on emotsioonid, mis nendega seostuvad, siis nendeks on hirm petta lugejaid, koostööpartnerit ja vastik tunne nagu ma PEAN kirjutama, mitte ei tee seda enda vabast valikust nagu tavaliselt. 

Okei, teemasse tagasi. 

Mina kui blogilugeja tunnen, et head lugemist jääb aina vähemaks. Niipea, kui blogija kasvatab lugejate arvu suuremaks, kaasneb sellega reklaami osakaal sisus. Alates jagamismängudest kuni pildikesteni, kus laia naeratuse saatel justkui kogemata komistatakse uute jogurtite (suvaline näide) otsa ja ohoo, kuidas need jogurtid küll blogija lastelegi maitsevad, rääkimata ka koerast, kes sai oma osa. 

Mu sõbranna linkis kunagi blogi, mille nime unustasin hetkega, sest ma ei läinud sinna kunagi, mis "arvustas" kõike, mis vähegi võiks poodidesse jõuda. Sinna jõudsid vist isegi need jubedad poed, mis saatsid kõikidele blogijatele pakkumisi ja minu teada, keegi ei võtnud vastu. Igatahes postitused olid sisutud, pildid tehtud välguga ja udused ja reklaam oli hüppega antireklaam.

Samas ma olen näinud palju blogisid, kus on imeilusad pildid, imeilus jutt ja otseselt teleshopi maiku pole ning justkui polekski tegemist reklaamiga, vaid juhuslikult näidatud toodetega, mis üldsegi nii mitte juhuslikult sattusid blogija riiulisse. Kuna mul on osavam silm (kui ehk enamikel lugejatel) neid reklaamnupukesi välja praakima, siis minu jaoks jäävad need samale tasemele kui näkku karjuvad reklaamid, mis on puust ja punaselt välja toodud. Vahe on seal, et kenamasse blogisse lähen ma arvatavasti rohkem, sest blogija stiil on minu jaoks meeldivam kui ehk tüüpilise kerjusblogija puhul (issand, kas ma tõesti just kirjutasin seda😆).

Nagu ma esimesed lõigus juba välja tõin, siis tegelikult on ju hästi lihtne lahkuda lugejate hulgast. Absoluutselt tõsi! Samas, kui mingi hetk on tunne, et ka siiani loetuimad ja tõsiselt meeldivad blogid on uppumas reklaami alla ja näivad võltsid, siis on tunne kurb. Sest ma armastan blogisid lugeda ja olen nukker, et minu blogiroll jääb aina tühjemaks. 

Kuigi mul on kaks suuremat last ja pisipõnn ning koduse emana olen ma tarbimisühiskonna magusaim sihtgrupp, on meie peres pigem vastupidised lood. Nüüd ja aina rohkem pöörame tähelepanu tarbimisele ja igal võimalikul sammul taaskasutame. Maal on mõnus elada, sest meist läheb suure hüppega mööda brändikultus. Ma ei saa öelda, et me oleme hetkel seal, kus on soov jõuda (olla võimalikult sõltumatu ostukultusest), kuid väikeste sammukestega tuleb punnitada eesmärgini. 

Igatahes kui ma loen blogisid, kus tundub, et tarbimine ja uued ilusad asjad on südameasjaks, siis mind seob aina vähem selle blogiga ja lõpuks tulebki klõps unfollow. Mis on tegelikult ju hea, sest lahkub inimene, kes pole enam blogija sihtgrupp ja ma ei pea lugema sisu, mis mind ärritab.

Rääkisin sõbrannaga tarbimishullusest ja ta andis mõtte, mis toob hästi kokku mu postituse. Tema arvates on üleostlejad katkise hingega inimesed, kes parandavad haavu just sellesama ostmisega. Ma olin nõus ka selle koha pealt, et ostmine ja kodu ja enda riietuse muutmine ja sobitumine ja trendidega kaasas käimine on kooohutavalt väsitav. Olen ehk keskmiselt närvilisem inimene ja ausõna, parim otsus siiani on olnud tarbimise vähendamine ja sellega kaasnevalt ka hingerahu saavutamine (more or less😄).

Aaa nooo ma ei saa ka reklaamimata jätta. Siin on üks eriti rõve rõõmu ja vahvat tegemisi reklaamiv blogi - Mutukamoos. Jumala eest, tarbijad, ärge SINNA küll minge!