Monday, March 27, 2017

Lahe kutt ja motikas ning üksildased õhtud

No Comments »

Alates kella neljast, kui Igor koju jõuab, saabub minu puhkus. Tegelikult on puhkusest lood kilomeetrite kaugusel, aga vähemalt saab väikese mehe suurele mehele üle anda ja sellega on suurem osa koormast läinud. 

Need päevad, mil Igor on õhtuti tööl, pole teps mu lemmikud. Hommikust lõunani, kui on rohkem energiat, rabelen niikuinii nonstop. Õhtul, kui oleks aeg mõnuleda kakaotassiga diivanil (haha, unistan siin), tuleb ette võtta kergemat sorti loomaaia talitus nagu armastan öelda. Küll siis üksinda, sest mu parem pool ei ole kodus. Ausõna, müts maha teie ees, kes te kasvatate lapsi üksinda või elate kaaslasega, kes teeb öötööd. 

Hea uudis on see, et enamik õhtutest on kaasa ikkagi kodus ja elu kulgeb omasoodu. 

Täna (selline esmaspäev, noh!) olen üksinda. Mhm, üksinda. Kutsusin sõbranna külla ja ütlesin, et kodus olen ainult mina - kui jätta välja kolm last, koer ja kaks kassi. Puruüksindus!

Mul on juba õhtusöök planeeritud ja selleks saavad olema kananagitsad, milled lapsed keeravad koos salati, tomati, kurgi, juustu ja kastmetega wrappideks (vräp, wräp, räpräp?). Mina võtan hääästi rahulikult ja vaatan, mida elu toob ehk siis, kui hästi meie pesamuna end üleval peab. Enamik ajast meie maakera keerlebki tema vajaduste ümber.

Sellegipoolest leidsin aega blogida ja eelkõige sel põhjusel, et tahan pilte näidata. Minu uhkused! Olin täiega elevil (närvgi kergelt krussis) reedel, sest suur au oli pildistada mootorratturit ja tema suksut. Ma olen ALATI tahtnud proovida kätt autodel, mootorrattastel ja kasvõi hobustel, aga kuidagi on nii läinud, et pole tekkinud võimalust.

Motikameheks on Igori koolivend ja vahva on see, et ta elab meie lähedal. Vahva eelkõige põhjusel, et toredaid inimesi on harva leida ja nüüd on neid lausa kaks (tal on ka elukaaslane) ja nad kolisid meist kümne sammu kaugusele. 

Lugu läheb aina paremaks, sest kui pakkusin ta neiule pildistamist, küsisin temalt sama. Tundus, et väike kõhklus oli sees (no ehk hull naabrimutt teeb seebikarbikaid), aga nähes tüdruksõbra pilte, oli ta müüdud. 

Vot nii. 

Tänaseks üksildaseks õhtuks (sest viie elusolendiga koos olen jätkuvalt üksi) mõtlesin sellise plaani, et võiks õuduka käima tõmmata. Mul on koer, kelle käppa hoida ja pakk popkorni ning hää oleks kui keegi annaks hea filmisoovituse. Mina tänan!










Tuesday, March 21, 2017

Metsa, lähme metsa!

No Comments »

Kuna mul kirjutamisega on täpselt sellised lood nagu nad on, mõtlesin, et peaks vähemalt selle aja leidma, et pilte näidata. Mis siis, et padi ja soe ase kutsub, valisin mõned lemmikud pildid ja siin nad ongi. Tere, Urška või nagu sloveeni keeles võiks öelda - živijo, Urška! :)

Sel reedel saan proovida kätt mootorratturi ja loomulikult ka mootorratta pildistamisega. Kogu ettevõtmine tundub kohutavalt põnev. Olen enda peas mõelnud erinevaid stsenaariumeid ja sõites kooli või koju, uudistan parimaid kohti, kus võiksin teda (neid) pildistada. Igatahes, ei jõua oodata, kuna on juba reede (sest noh, reede) ja, kuna saan teilegi näidata!








Thursday, March 09, 2017

Pildipostitus - kevad

2 Comments »

Üks minule kallis inimene palus mõned pildid Sloveenia kevadest ja mu vastus talle oli - suurima heameelega! Ma ei suutnud küll kõrvupaitavat ja veidike ka kisavat linnulaulu piltidele sättida, kuid loodetavasti suutsin edasi anda tükikest ilusat ilma. Sooja ja õrnalt "raisk, keegi jälle põletab kuskil" hõngulist. Nautige!

Avastasin, et kui nüüd saab Facebooki lehele head aega öelda seda kustutades, siis vanasti piisas ka deaktiveerimisest. Arvatavasti piisab ka nüüd, aga palun ärge võtku mu lohutus iseendale! Igatahes! Mul on alles ingliskeelse blogi leht, mille tegin ümber ja ta thaa - SIIN ta on.