Tuesday, December 12, 2017

Okou, uue aasta lubadused

No Comments »

Rääkige mida tahate, aga mina olen uue aasta alguse usku. Ma ei ole kunagi spetsiifilisi eesmärke seadunud, aga kui võtsin ette ühe neist, nimelt kaalulangetuse - kaotasin 15 kg. Üleüldiselt ajasid mind igasugused suure suuga tehtud lubadused kergelt öeldes muigama, sest nagu ikka. Kergelt tulnud, kergelt läinud ja meelest pühitud.

No võta nüüd näpust, mind on viimased nädalad lausa närinud mõte sellest, milliseks ma kujundan 2018 aasta. Arvatavasti ootavad meid nii järgmisel kui ka ülejärgmisel aastal ees suuremad muudatused ja, kuna soovin edukat laabumist, ei suuda lahti saada mõttest, et ma peaksin olema paremini ette valmistanud. Kasvõi sisemiselt, mis on ju ometi oluline. See olen mina ja mina tahan olla parem. Kasvõi natuke.

Üks nõme iseloomuomadus, millega olen üritanud võidelda päääris pikalt on see, et ma olen kergesti ärrituv. Eks see ole teatud olukordades loomulik ja ma ei ootagi endast üliinimlikke võimeid. Seadsin endale eesmärgiks käituda malli järgi, mis võtab koletuslikult ärritumiselt võimed ja on tegelikult meeldivalt lihtne - shit happens, aga mis loeb on see, kuidas ma sellele reageerin. Kõlab ju mõnusalt? 

Kuna ma olen üritanud korrata reageerimist kui mantrat, siis võin öelda, et eeee.. arenguruumi on küllaga. Olen leidnud ennast olukordadest, kus ma näen, et minu tegu selles on olematu, aga samas see mõjutab just mind. Viimane näide on paar päeva tagasi, kui teed olid paksult lund täis ja sumpasin  poja ja käruga asfaltil, mis oli tibake autorataste poolt lahti lükatud. Nägin, et mäest on alla veeremas sahaga traktor ja üritasin kimada meie hoovi poole, et saaksin teelt eest tulla. Traktori hoog oli aga hea ja isegi, kui ma üritasin talle käega vehkides näidata, et oota, ma lähen kohe vasakule, jätkas ta minu poole sõitu. Ja mul polnud mitte kuhugi minna, kuna tegemist oli hommikul peale meeletut lumesadu esimese lahtilükkamisega. Ma olin nii pühaviha täis! Esiteks sellepärast, et roolis olev onu ei suutnud hetkeks seisma jääda, teiseks, et omavalitsus saadab meile saha viimasena ja igal aastal on roolis täielik opakas. Seekord saime siukse vahva selli, kes lasi meie aia juures postid maha ja kraapis  hea ampsu muldagi kaasa.

Nagu oleks põhjust ärrituda, sest kaua võib selline olukord kesta, kui ohutuse eest on vastutama pandud võimalik, et üks veinihaisuline kohalik talunik, kelle ainus mõte on kiiresti minema saada (jättes väiksemad teed puhastamata kusjuures). Samas, kellele minu kõvahäälne kirumine ("kuradi sloveenia joodikud") kasu tõi? Loomulik lahendus oleks minna omavalitsusse ja seal lärmi lüüa. Põhjust ju nagu oleks, kui tegemist pole esimese aasta apsuga ja, kui aus olla, siis teeolude kirumist tuli Igorilt mitmeid aastaid enne kui siia kolisime. 

Seega vähem ärritumist, närvi minemist ja mõistlikku reageerimist, kes lööb kampa?

Me oleme Igori mõned kenad kilod saanud juurde keevitada peale poja sündi. Vanematega koos elades oli lihtne. Kell 21 pidi majas valitsema vaikus. Me küll magama ei läinud, aga pugesime voodisse ja vehkisime sarju vaadata. Köök koos külmiku ja külmaruumiga olid all korrusel, mis tähendab, et olime kindlalt eemaldatud ahvatlusest teha õhtune snäkk. Nüüd on aga nii, et vaatame õhtul filmi just köögis, kuna poiss magab meie toas ja tüdrukud on elutoas, sest lastetoa remont pole valmis. Võite arvata, mis juhtub, kui panna kokku väike sari, väike film, väike amps. Teinekord tulevad pähe eriti patused road ja juhtub ka seda, et Igor lööb autole hääled sisse ja sõidab mäkki.. Kas teile tundub ka, et mäkk on alati hea mõte, kuni oled lõpetanud super eine ja mõtled, et see oli küll nüüd halb mõte?

Kui ma viimati enne pulmi kilodest lahti sain, oli parimaks abimeheks see, et meil oli kindel rutiin, mis töötas ideaalselt. Olime kell 22 voodis ja jäime ka kiiresti magama ning polnud isegi aega tekitada olukorda, kus tahaks midagi süüa. Ma hakkasin nüüd kauem üleval olema sel põhjusel, et tundus geniaalne teha õhtuti töövärke, et näpistada viimased vabad hetked. Aga ma ei suuda olla näksimata! Ma olen nagu masin, mis võikski toitu tükeldama jääda.

Seega. Kindel päevakava. Tööd saaksin ma ideaalis teha juba kell 19, sest siis saadaksin Igori lapsega magamistuppa ja järgmised kaks tundi on mul võimalus töötada. Olen kindel, et minu kella 19-21 töö on hoopis efektiivsem kui hilisööl tehtud. Lisaks paneksin ma ühe tunni lisaaega tööle kui on varahommik, mil mõte liigub nagu arvutil. Üleüldiselt ma arvan, et ebaregulaarne ja olematu uni on kolehalb ja see mõjutab suuresti ka päevast enesetunnet. Kes liitub ja loob endalegi päevakava, mis tähendab korralike unetunde ja õhtusest näksimisest loobumist?

Viimane uueaasta lubadus läheb selle alla, et soovin endas näha enesearengut. Ma ei pea ennast parimaks ülemuseks ja ma ei ole sellega grammigi rahul. Esiteks juba sel põhjusel, et tunnen, kuidas pereelu organiseerimine on kätest libisemas ja ma tahan olla pigem (nagu Cesar Millan ütleb) assertive ehk veenev kui märatsev emme, keda on järjekordne ebameeldiv olukord hulluma ajanud. Pliis, öelge, et ma pole ainus! 

Peale koduse elu oleks ka tööl hea olla juhiomadustega või kasvõi üritada luua meeldiv töökeskkond ja suhe kolleegidega. Ma parem räägin nüüd enda esimesest juhtumist, kui olin kellegi boss. Üsna tagasihoidlikult tegelikult, sest minu tööks jäi edastada paarile inimesele ülesandeid ja hiljem kasutada tulemusi. Üks noormees, kes sai minu juhtnöörid, eiras täielikult käsklusi ja mäletan kuidas istusime koosolekuruumis ja ta irvitas mulle läbi oma punase habeme ning teatas, et pole saanud minult ühtegi emaili (mis siis, et vestlesin temaga ka personaalselt). Ausõna mul oli tunne, et naelutaks ta koos habemega lakke, sest kuidas sai olla võimalik, et üks kolleeg sai aru ja teine mängib lihtsalt kolmandat jalga.

Sama võib ju tegelikult juhtuda igapäaevaselt koos lastega ja siinkohal olekski hea mõelda välja plaan ja olla kavalam, et lõpuks ma ise poleks see kurjategija, vaid siiski Wonder Woman nagu ma teinekord tahaksin endast mõelda. Haha. Kes liitub enesearenguga ja, kes ei liitu, võib rääkida spetsiifilistest enesearengu külgedest, mida ma ei toonud välja. Ma tunnen, et hing on valmis (kasvõi lõpuks, alles nüüd 32-aastaselt!) võtma vastu erinevaid väljakutseid ja võitlema enda eest!

Parem mina, siit ma tulen.

Kas olete seadnud endale eesmärke ja, kas tundsite ennast ära minu eesmärkides?




Sunday, December 10, 2017

Me ei saa küll muuta kogu maailma..

3 Comments »

.. aga võime alustada sellega, mis ümbritseb meid, eks!

Ma ei ole kunagi suur sõnademeister olnud, mis tähendab, et iga siinne postitus on suur eneseületus. Olen lihtsalt sellist tüüpi, kes pigem valib omaette nokitsemise, kui siin ja seal kõva häälega rääkimise (väljaarvatud mõned teemad, millest võiksingi jutustama jääda). Aga ometi kirjutada armastan ja kuni tänaseni suutsin pingutades tuua oma mõtteid teieni läbi blogikanali.

Tegelikult on minu jaoks hästi kurb olnud see, et mul pole oskusi maalida jutuga ilusa pildi ja tean, et minust ei saaks firma parimat müügimeest, kes saaks ettevõtte autahvlile. Samas ideedest pole kunagi puudu tulnud ja pigem takerduvad nad selle taha, et ma pole suutnud neid kunagi edukalt maha parseldada.

Ühel kena septembrikuu päeval, mil minu ebakindlus elu suhtes andis tugevamalt märku kui varem, haarasin riiulist laste vesivärvid ja paberi ja katsetasin värvidega. Värvid, teate ma arvan, et värvid on isegi olulisemad kui pilt iseenesest, sest värvid ongi pildi salakeel ja tundsin üle pika aja kuidas hing lõi särama. Mõistsin, et maalimine, mida olin alati vältinud selle keerulisuse tõttu, oli minu jaoks küll raske, aga mitte ületamatu. Pildi loomine ja värvidemäng oli mu salakeel ja trump, millest polnud kunagi teadlik olnud.

Enne, kui võtsin ette projekti, millest teile kohe räägin, tegin sõpradele ja tuttavatele mõned pildid. Peas hakkasid keerlema mõtted, kuidas saaksin oskusi realiseerida ja tundsin, et kuigi oleks tore luua minu loominguga tooteid jõuludeks, mil inimesed otsivad kinke kallitele, tundsin, et esimene projekt võiks olla siiski pikemaajaliselt ettevalmistatud kakukene, aga samas kui soovijaid on.. mida teha?

Novembri alguses hakkasin veeretama ideed maalida mõnele loomade varjupaigale. Ma olin kohe valmis pintsli kätte haarama, aga võtsin siiski aega, et leida lahendus, kuidas seda kõike parimalt organiseerida. Kuidas lahendada probleem transpordiga, sest Sloveeniast pole teps mitte odav tähitult saata ja, kui ma hakkaks pakkidele veel lisama pakkekulu, mida polnud siiani teinud? Lisaks, kuidas ma kogun arvele raha ja pärast seletan sloveenia ametnikele, et see pole tegelikult mu tulu? Milline on õige aeg võtta tellimusi vast ja, kui palju jõuan õigeks ajaks valmis teha?

Ühel hetkel olingi alla andmas ja planeerisin tegevus lükata järgmisteks pühadeks, mil inimesed on ehk taaskort lahkemad tujus. Samas. Mul oli kõik olemas. Õhin, midagi teha, vajadus aidata (MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu puges kuidagi naha vahele) ja valged paberid, mis lausa kutsusid nendega tegelema.

Lisasin Instagrami üleskutse, jagasin seda sõprade ja tuttavatega, kes tundsid huvi piltide üle ja palusin Mallukal jagada uudist heategevuslikust projektist. Lahendused mu küsimustele tegin selles võtmes, et loodetavasti inimesed on vähem kapriissed, sest näiteks piltidele peavad nad ise järgi minema, mis tähendab ka, et postikulu nad tasuma ei pidanud - ma saatsin enda kuludega. Pildid läksid teele kahte linna, et taaskord vähendada kulusid (pilt isenesest ju ei kaalu midagi, aga koos pakiga tuleb tasu märkimisväärne). Tasu lasin saata otse turvakodule. Esimest Instagrami üleskutset saab näha SIIN.

Tänu Mallukale sai projekti suurema hoo sisse ja ma olen ääretult tänulik selle eest, et üleskutse jõudis hoopis suurema koguse rahvani! Suur aitäh kõigile, kes tundsid huvi, tellisid töid ja lõpuks kujunes olukord selliseks, et kuigi sain võtta juurde veel mõned tellimused, pidin osadest loobuma. Aeg tiksus halastamatult ja tegin tööd niigi paljude tegevuste arvelt.

Tahate ehk teada, kuidas protsess kujunes? Planeerisin esimesed viis päeva võtta vastu tellimusi ja pildid saata Eesti poole järgmise nädala lõpus. Ehk siis kogu projekti valmimiseks ja edukaks lõpetamiseks vähem kui kaks nädalat. Tellimused said tegelikult täis juba paari esimese päevaga ja võtsin mõned juurde järgmise nädala esmaspäeval. Ma ei tahtnud kedagi alt vedada ja pigem vaatasin, et esimeste kiiremate tööd saaksid korralikult viimistletud. 

Tööd tegin päeval, kuigi enamik maalimisest, inimestega suhtlemisest, andmete edastamisest tegin siiski õhtul ja ka öösel. Mõistan, et kogu tegevust oli ühele inimesele liiga palju, sest järgmise nädala esmaspäeval, mil sain mõned pildid juurde võtta, meenus, et olin andnud ühele neiule oma jah-sõna, aga unustasin lisada tellimuse märkmikku.. Kuigi ajusopis kõditas, et oli ju keegi, kes tahtis endast ja õest pilti ja öökulli.. Kas ma nägin seda tellimust unes? Ei näinud. 😀

Ehk siis ma võtsin ajavarule mõeldes mõned pildid, leidsin üles unustatud tellimuse ja olin hea portsu otsas. Polnud midagi teha, kui alustada töötunde varem ja lõpetada hiljem. Aitäh, aitäh mu imelisele abikaasale, kes võttis üle palju kohustusi kodus, toetas mind moraalselt (temaga koos on mõnus tööd teha) ning lõpuks aitas ka koormatäit pilte pakkideks valmistada, sõidutas postkontorisse ja aitas teele panna!🖤

Minu poolt läks kuludeks 300 g/cm2 paberid, Schmincke vesivärvid, ajakulu, pakkekulu ja postitasud Tallinnasse ja Tartusse. Tellijad maksid  A5 pilt 15 eurot, A4 või 20x25 cm pilt 25 eurot ja 30x40 cm pilt 35 eurot. Mul oli kodus kõik olemas ja ma ei pidanud projektiks vahendeid juurde ostma, kuigi nüüd ma olen küll paberi osas paljas nagu püksinööp. Aga rahul püksinööp. 😁

Pilte läks Eesti poole täpselt 15 ja aitäh Eileenile, kes annab need edasi Tartus ja aitäh Helenile, kes teeb seda sama Tallinnas. Kummardus teile ja kniks ja aitäh! Pildid peaksid jõudma kohale kenasti enne pühasid.

Kui kõik tellijad on rahul mu tööga, siis ausalt ma teen susssssssssss. Tegelikult ma sain ennast tunduvalt vabamalt tunda peale pakkide saatmist, sest projekti lõpus oli närvipinge laes, et kõik oluline saaks organiseeritud ja teate - saigi! Igor sõidutas mind tagasi koju ja ma ütlesin, et ei taha ühtegi pilti enne uut aastat teha. Viis minutit hiljem meenusid mulle, et mul on veel üks blogijate/instagrammerite jõulupakk vaja ette valmistada ja loomulikult olin valinud vesivärvides pildi. Mis seal ikka!😅

Räägime rahast ka, jah! 15 pildi tellimuste eest tuli kokku 345 eurot ja kogu summa on juba eelmise nädalaga potsatanud MTÜ Saarema Lemmikloomade Varjupaiga erinevatele kontodele. Ma loodan, et saime pakkuda varjupaigale kasvõi natuke abi selle summaga! 

Seega, kui sa pole sõnademeister, kui sa tunned, et sinu mulisemisega pole abiks maailma muutmisel ja päästmisel, ole tegude mees! Kui sa näed, et sinu abi on kellelegi vajalik, ära postita sellest Facebooki nutulaul nagu tundub kombeks olevat, tee midagi, anna endast kasvõi tükike ja ausõna, sinu ümbrus ongi parem. Sa oled parem. Maailma veel ehk ei muuda, aga homme on ka päev ja ülehomme samamoodi. Sa ei pea eesmärgiks võtma koduta loomad, vali just endale südamelähedasem teema. Võin vihjeks öelda, et paganama hea tunne on (ja ka paras kogus hirmu võtta kohustus!), mis ma ikka olen tagasihoidlik. Taaskord loodan. Loodan, et sain oma tegudega kedagi teist inspireerida. 🙂

Suur tänu lahketele abistajatele, muidu mõttega toetajatele ja loomulikult ka pildi tellijatele!🖤🖤🖤







Friday, November 17, 2017

Vegan väljakutse 2017 teine nädal

5 Comments »

Asun siin kiirelt enne titu uneaja lõppu kirjutama meie vegan väljakutse teisest nädalast. Uskumatu, aga see teine nädal läks jube kiiresti ning tekkis tunne nagu ma alles kirjutasin teil. Oli nii ju? Ma ei tea, kas on asjakohane (vist ikka on) mainida, et hetk tagasi lõpetasin maailma parima vegan pasta söömise ja taaskord nagu eile olen nõnda täis topitud, et lõhken.

Nali! Ma olen ikka ühes tükis ja jätkan kirjutamist.😁

Teise nädala märksõnadeks on uued retseptid ja neisse armumine. Ühesse neist sellisel moel, et me oleme kolm päeva järjest söönud Sandra Vungi läätse ja sibul leivamääret ning ei näe ühtegi põhjust lõpetamiseks. Tegelikult põhjus siiski saabus selle näol, et meil said koostisosad osta. Tundub, et osades (pigem vist enamikes siin) Sloveenia poodides ei tunta piisavalt  läätsesid.

Kui rääkida üleüldse spetsiaalsetest vegan toitudest, siis linnas, kus elan, on seis nukker. Mina küll pole, sest ausalt öeldes ei igatse ma asendusi loomsele toidule (ainult ühele, aga sellest hiljem). Mis tähendab, et minust jäävad poodi vegan koored, vegan vorstid, vegan viinerid, vegan vahukoored jne.

Ma olen suutnud asendada enamik olulisi toiduaineid, mis on mulle meelt mööda, täiesti tavaliste taimsete koostisosadega. Näiteks pastasse teen koore Sandra Vungi päevalilleseemne retsepti järgi, mille koostisosad on igapäevased, kodused ja kättesaadavad. Kui mul tuleb isu süüa kompotti vahukoorega, siis kraabin külmikus seisnud kookospiimalt pealmise kihi, lisan suhkrut-vaniljet ja vahustan. Meil on küll sügavkülmas paar pakki sojakotlette ja kapis mõned purgid valmistoitu (lihata brebranec), meeletu kogus kookospiima, pakendatud hapukapsad, kuivatatud puuviljad, pähkleid, hirsikrõpse, soolatud maisi (midagi õllesnäki sarnast), müslit ning chia seemneid, millest valmis parim puding eales. Kõik peale sojakotlettide on tegelikult toit, mis pole suunatud just veganitele, vaid peaksid olema suupärased kõigile.

Ainus toit, mida tõeliselt igatsen, sel moel, et kraabiks kasvõi küüntega mööda seina üles.. juust. Sulanud juust pitsal! Mu jumal küll😮

Huvitav fakt, millest ma siiani polnud veel kuulnud on see, et loomadele antakse B12 vitamiini sööda nöol. Ma olin alati arvanud, et see tuleb loomulikul teel nende organismist ja kuidagi oli tunne, et B12 puudmine dieedist tähendabki, et see on puudlik. Meie manustame B12, rauda ja D-vitamiini ning viimast neist saavad meie peres kõik. Paari nädala pärast ootab mind ees tehnoülevaatus, kuhu alla kuulub ka verenäit. Ma olen täitsa põnevil!

Tegelikult mul polegi suurt vegani dieedi kohta rääkida. Söök, millest elame on kodune, lihtne, ei midagi erilist, aga nii kuramuse hea, et söön enamasti liiga palju! Kõige toredam osa väljakutse juures on meie kehakaal, mis vähemalt minul kas seisab või tasapisi tiksub allapoole. Igor on suutnud kahe nädalaga seljatada 3 kg ja mul on tohutult hea meel ta üle. 

Mul on tunne, et meie vegan toitumisest jätkub ka detsembris ja jaanuaris ja, kes teab. Kas on imelik öelda, et olen uhke enda üle, et ei söö loomset? Ma ei pea ennast kellestki paremaks, kui siis sellest mineviku Jaanikast, kes pistis liha ja mune ja armastas üle kõige maailmas võid. Kaks nädalat ja enesetunne on jätkuvalt laes. 

Et mitte ajada postitust kilomeetriseks, mõtlesin teha eraldi postituse retseptidele ja lisaks ka toiduainetele, mis on meil alat kodus. Kas keegi teist oleks huvitatud?

Mina 💛vegan väljakutset!